Vinüülkindad on muutunud üldlevinud tooteks tervishoius, toitlustuses ja töötlevas tööstuses. Kindad pakuvad taskukohast, vastupidavat ja tõhusat barjäärikaitset ning neid kasutatakse mitmesugustes protsessides nakkuste ja haiguste leviku vältimiseks.
Miks leiutati vinüülkindad?
Vinüülkindad töötati esimest korda välja 1960ndatel aastatel kui kuluefektiivne alternatiiv latekskinastele. Kirurgiliste kinnaste standardmaterjaliks oli naturaalne lateks, kuna see pakkus paremat istuvust, paindlikkust ja tundlikkust. Lateksi tootmine ja töötlemine oli aga kallis ning nõudlus kinnaste järele kasvas tervishoiutööstuse kasvu ja nakkustõrje teadlikkuse suurenemise tõttu kiiresti. Lisaks sellele hakkas tervishoiutöötajate ja patsientide seas levima lateksiallergia, mistõttu tekkis vajadus ohutuma ja hüpoallergeenilise materjali järele.
Millest koosnevad vinüülkindad?
Lahenduseks oli sünteetiline polümeer, täpsemalt polüvinüülkloriid (PVC). PVC oli mitmekülgne materjal, mida kasutati tööstus- ja tarbekaupade, näiteks torude, kaablite ja põrandakattematerjalide valmistamiseks. PVC oli ka keemiliselt stabiilne, õli- ja rasvakindel ning kergesti vormitav erinevatesse kujudesse ja suurustesse. PVC-d ei olnud aga varem kasutatud meditsiiniliste kinnaste jaoks ning selle omadusi tuli hoolikalt hinnata ja optimeerida.
Esimesed vinüülkindad töötati välja 60ndate aastate keskel, Ohio ülikooli Akroni teadlaste rühma poolt. Dr. James S. Lillardi juhitud töörühm otsis parasjagu uusi võimalusi PVC kasutamiseks meditsiinilistes rakendustes ja mõistis, et see võiks olla ideaalne materjal kinnaste jaoks. Esialgsed tulemused ei olnud siiski paljulubavad, sest PVC-kindad olid jäigad, paksud ja kergelt rebenevad. Teadlased jätkasid katsetusi PVC erinevate koostistega, lisades plastifikaatoreid ja muid lisandeid, et parandada kinnaste paindlikkust, tugevust ja mugavust.
Üks peamisi läbimurdeid vinüülkinnaste arendamisel oli di(2-etüülheksüül)ftalaadi (DEHP) avastamine plastifikaatorina. DEHP oli värvitu ja lõhnatu vedelik, mis suutis lahustuda PVC-s ja vähendada selle jäikust ja haprust. DEHP oli ka sobilik nahale, mistõttu sobis see meditsiinilisteks rakendusteks. Teadlased leidsid, et lisades PVC-le väikese koguse DEHP-d, said nad luua õhukese, paindliku ja sileda kile, mida sai vormida kinnasteks. Esimesed vinüülkindad olid seetõttu tuntud kui “DEHP-plastifitseeritud PVC-kindad” ning need saavutasid kiiresti populaarsuse tänu oma madalale hinnale ja laialdasele kättesaadavusele.
Vinüülkinnaste ohutus
Kuid kui vinüülkinnaste kasutamine järjest populariseerus, tekkis mure DEHP-i ohutuse ja keskkonnamõjude pärast. Uuringud näitasid, et DEHP võib kinnastest välja imbuda ja saastada tooteid või pindu, mida rakendamise käigus puudutatakse, põhjustades erinevaid probleeme. Lisaks klassifitseeris USA Keskkonnakaitseamet DEHP ohtlikuks aineks ja valitsus reguleeris selle kasutamist. See olukord viis omakorda tulemuseni, kus tootjad hakkasid otsima alternatiivseid plastifikaatoreid, mis oleksid ohutumad ja keskkonnasõbralikumad.
1990ndatel toodi turule mitu uut plastifikaatorit, sealhulgas trioktüültrimellitaat (TOTM), dioktüüladipaat (DOA) ja diisononüülftalaat (DINP). Need plastifikaatorid migreerusid kinnastest vähem, omasid vähem toksilisust ja biolagunesid paremini kui DEHP. Plastifikaatorid parandasid ka kinnaste omadusi, muutes need mugavamaks ja vastupidavamaks läbilõigete ja rebendite suhtes. Uusi vinüülkindaid hakati kutsuma “DEHP-vabadeks” kinnasteks.
Vinüülkindad Mercator® vinylex® puudrivabad
- sobivad kasutamiseks meditsiinilistel protseduuridel, toiduainetega töötamisel, iluprotseduuridel
- puudrivabad – seega sobivad need kasutamiseks ka tundliku nahaga inimestele
- sile pind tagab hea haarde ning töömugavuse
- õhukesed ning väga hea puutetundlikkusega kindad
- sobivad hästi kasutamiseks sushi valmistamisel aga ka suhkrudepilatsiooni tehes
Vinüülkindad Intco Synguard
- sobivad kasutamiseks toitlustuses, toiduaine tööstuses, kodumajapidamises, koolides (söökla)
- ohutud kokkupuutel toiduga, seega sobivad ideaalselt töötamiseks ka toiduainetega
- väga elastsed ning tugevad, mis ei purune kätte tõmmates kergesti
- õhukesed ning mugavad – kindaid kandes ei saa arugi, et kindad käes on
- ei sisalda lateksit, seega sobivad ideaalselt ka tundliku nahaga inimestele
0 Kommentaari postitusele “Vinüülkindad – ajalugu”