Õigesti valitud kaitsekindad tagavad tööohutuse ja vähendavad tervisega seotud riske. Tänapäeval on saadaval erineva materjali ja kaitsevõimega kindaid, kuid enamjaolt kasutatakse lateks-, vinüül- ja nitriilmaterjali kinnaste valmistamiseks. Antud blogipostituses võtame võrdlusluubi alla kõik need kolm materjali ja toome teid lähemale õige valiku tegemisele.
Kõrvalepõige minevikku
Pilt: Alan Mason
Kaitsekinnaste leiutamine, nagu ka palju muu leiutamine selles maailmas, algas vajadusega ja täpsemalt lahendustvajava probleemiga. Esimesed kindataolised käekaitsed valmistati operatsiooniõe Caroline Hamptoni jaoks. Ta oli kõrgelthinnatud operatsiooniõde Marylandis asuvas John Hopkinsi Haiglas. Kohe peale esimest tööaastat tekkis Carolinel tugev nahalööve, eeldatavalt reaktsioon elavhõbekloriidile, mida kasutati aseptiliseks raviks.
Pilt: Alan Mason
Reaktsioon tekitas nii suurt ebamugavust ja valulikkust, et Caroline otsustas lahkuda ametist. Kuid haigla juhtkond soovis väga, et Caroline siiski jätkaks oma meditsiinilist tegevust. Eesmärgiks võeti optimaalse ja tõhusa kätekaitsmise viisi leidmine. Esmalt prooviti kaitsta käsi želatiinse ainega, mida nimetatakse kolloodiumiks. Kuid see ei toonud tulemusi. Järgmisena telliti New Yorgi kummitööstuselt Caroline käe järgi tehtud kummikindad. Saadud kindad olid õhukesed, paindlikud ja korduvkasutatavad ning kaitsesid efektiivselt Caroline käsi. Lahendus oli leitud.
Milline üllatus oli aga näha, et üsna kiiresti võtsid uustulnukaid üle ka teised John Hopkinsi Haigla töötajad. Kindaid kiideti nii kaitsevõime kui ka muude parameetrite mugavuses. Noor praktikant Joseph Colt Bloodgoo avastas, et kaitsekindad kaitsesid ka patsiente. See märkamine tekitas Josephis huvi ja ta läks uurimisega edasi, mille käigus leidis, et kaitsekinnaste kasutamine operatsiooni ajal viib kirurgiajärgse infektsiooni määra 17% -lt 2% -ni. See oli muidugi väga muljetavaldav tulemus. Kaitsekinnaste kasutamise vajalikkuses ei kahelnud enam keegi.
Hakati panustama kaitsekinnaste tootmisesse. Esimese kaasaegse kindapaari leiutajaks on aga Ansell Rubber Co. Pty. Ltd. 1965. aastal. Ansell on Austraalia ettevõte, mis tegutseb siiamaani. Latekskinnaste populaarsuse kasvuga, suurenes ka allergiliste reaktsioonide arv. Märgati, et mõned inimesed on vähem tolerantsed lateksile ning kiiresti kasvas ka uus vajadus vähem allergilise materjali järele.
Latekskindad
Vaatamata, et lateks võib tuua esile allergilist reaktsiooni, on see endiselt hinnatud materjal kaitsekinnaste valmistamisel. Latekskindaid valmistatakse looduslikust materjalist – kummipuust. Need on vastupidavad, pakuvad piisavat kaitset ja puutetundlikkust. Latekskindad pakuvad head kaitset näiteks bakterite ja viiruste eest, kuid tugevamate kemikaalidega töötamisel neid ei soovitata kasutada.
Nitriilkindad
Nitriilkinnaste leiutamine oli tingitud vajadusest leida alternatiiv latekskinnastele. Nitriilkindad on muutumas aina taskukohasemaks ning paljud meditsiini-, toidu- ja puhastusasutused on minemas üle just nende kasutusele. Nitriilkindad on vastupidavad ka tugevamale keemiale ning on torkekindlad. Nitriilkindad tekitavad vähem allergilist reaktsiooni kui latekskindad.
Allolevas tabelis on välja toodud lateks- ja nitriilkinnaste erinevused.
Vinüülkindad
Vinüülkindaid valmistatakse PVC-st (polüvinüülkloriidist). Nende peamine eelis on tootmise madalad kulud. Need on vähem vastupidavad kui lateks ja nitriil ning pakuvad piiratud kaitset keemilise kokkupuute eest. Vinüülkinnaste venitamisel või painutamisel eralduvad üksikud molekulid ja kaitsebarjääri terviklikkus kahjustub. Madala kaitsetaseme tõttu kasutatakse vinüülkindaid tavaliselt mitteohtlikes ja madala nakkusega keskkondades.
Hea meelega vastame tekkinud küsimustele ja oleme alati valmis abistama õigete kaitsekinnaste leidmisel.
Kontakt: info@medkeskus.ee või külastage meie e-poodi, et leida just sobivad kindad: https://medkeskus.ee/product-category/kaitsekindad/
