Latekskindad on muutunud oluliseks osaks tänapäeva tervishoius, toitlustuses ja laboratooriumides. Neid kasutatakse käte kaitsmiseks ja ainete saastumise vältimiseks ning need on ühekordselt kasutatavad, mis muudab need mugavaks ja hügieeniliseks. Latekskinnaste arengul on pikk ja huvitav ajalugu, mis ulatub mitmete sajandite taha. Selles artiklis uurime kinnaste ajalugu, sealhulgas nende arengut, tootmist ja kasutamist.
Lateksi varajane ajalugu
Latekskinnaste ajalugu ulatub tagasi Mesoameerika iidsetesse tsivilisatsioonidesse, kus põlisrahvad kasutasid lateksit mitmesuguste esemete, sealhulgas pallide, anumate ja jalatsite valmistamiseks. Eelkõige olid maiad tuntud lateksi kasutamise poolest, mida nad hankisid Hevea brasiliensis’e puu (tuntud ka kui kummipuu) mahlast.
Alles 19. sajandil algas kummi kaubanduslik kasutamine. 1820. aastal avastas Briti keemik Michael Faraday, et kummi saab lahustada tärpentinis, mis muutis selle kasutamise lihtsamaks. See avastus viis paljude kummist toodete väljatöötamiseni, sealhulgas veekindlate riiete, kingade ja voolikute tootmiseni.
Latekskinnaste avastamine
Latekskinnaste avastamist võib seostada mitme isikuga, sealhulgas William Halstediga, kes oli tuntud Ameerika kirurg. Halsted otsis 1800. aastate lõpus viisi, kuidas kaitsta oma käsi operatsiooni ajal, sest tal oli tekkinud raske allergia karboolhappe suhtes, mida tol ajal kasutati tavaliselt antiseptikumis.
Halsted pöördus Goodyeari kummifirma poole, kes oli hiljuti välja töötanud uue meetodi kummikinnaste tootmiseks. Ettevõte nõustus Halstedi jaoks tootma paari kindaid ja ta leidis, et need olid tema probleemi tõhusaks lahenduseks. Halsted mõjutas ka teisi kirurge, et kasutada kindaid operatsioonide ajal ning juba 1900. aastate alguseks oli kinnaste kasutamine muutunud meditsiinis tavaliseks praktikaks.
Latekskinnaste tootmine
Latekskinnaste tootmine on nende arendamise algusaegadest alates oluliselt edasi arenenud. 20. sajandi alguses valmistati kindaid käsitsi vormitud käekuju kastmisega vedelasse lateks-segusse. Seejärel lasti lateksil kuivada ja kindad võeti vormidest välja.
See protsess oli aeganõudev ja töömahukas ning selle tulemuseks olid ka kindad, mille suurus ja paksus olid sageli ebaühtlased. 1940. aastatel töötati välja uus meetod kinnaste tootmiseks, mille puhul kasteti keraamilised vormid vedelasse lateksisegusse. See võimaldas toota kindaid, mille suurus ja paksus olid juba ühtlasemad.
1960ndatel võeti kasutusele veel üks uuendus latekskinnaste tootmisel. See hõlmas koagulandi kasutamist, et tahkestada lateksisegu, millesse kasteti kinnaste vormid. Selle tulemuseks olid kindad, mis olid tugevamad ja ühtlasema paksusega.
1980. aastatel toimus veel üks oluline uuendus latekskinnaste tootmises. See oli puudrita kinnaste väljatöötamine, mis kõrvaldas vajaduse lisada kinnastele pulbrit, et neid oleks lihtsam kasutada. Leiti, et puudrita kindad on hügieenilisemad ja põhjustavad vähem allergilisi reaktsioone.
Latekskinnaste kasutamine
Latekskinnaste kasutamine on aastate jooksul oluliselt laienenud. Lisaks nende kasutamisele meditsiinis, kasutatakse kindaid nüüd paljudes tööstusharudes, sealhulgas toitlustuses, laboritöödes ja tootmises. Neid kasutavad ka eraisikud mitmesugustes olukordades, näiteks koristamisel või majapidamistööde tegemisel.
Siiski on latekskinnaste kasutamine olnud ka vastuoluline. Lateksiallergia on tervishoiutöötajate seas levinud probleem: hinnanguliselt 8-12% tervishoiutöötajatest on sellest mõjutatud. Selle põhjuseks on (loodusliku kummi) lateksis olevad valgud, mis võivad mõnel inimesel põhjustada allergilisi reaktsioone. Seetõttu on paljud tervishoiuasutused läinud üle nitriil-, vinüül- või neopreenist valmistatud kinnastele.
Latekskinnaste kasutamine on tekitanud ka keskkonnaprobleeme, kuna need on ühekordselt kasutatavad esemed, mis tekitavad jäätmeid. Viimastel aastatel on üha enam hakatud kasutama korduvkasutatavaid kindaid, mis on valmistatud silikoonist või muust materjalist, mida saab puhastada ja taaskasutada.
Kokkuvõte
Kokkuvõtteks võib öelda, et latekskinnaste ajalugu on põnev ja ulatub mitmete sajandite taha. Latekskindad on läbinud pika tee alates nende päritolust iidses Meso-Ameerikas kuni nende kasutamiseni tänapäeva tervishoius ja mujalgi. Uute tootmismeetodite ja materjalide väljatöötamine on muutnud need tõhusamaks ja mitmekülgsemaks, kuid ka mure seoses lateksiallergia ja keskkonnamõjuga on viinud alternatiivsete materjalide välja töötamiseni. Kuna tehnoloogia areneb edasi, on huvitav näha, milline on latekskinnaste tulevik erinevates tööstusharudes.
Lateks kummikindad Mercator® ambulance® high risk
Mercator® ambulance® high risk sinised lateks kummikindad on kohandatud parameedikutele, arvestades kõiki nende nõudmisi ja vajadusi. Parameedikute käed vajavad kõrgendatud kaitset bakterite ning vigastuste eest, mida Mercator® ambulance® high risk latekskindad neile pakuvad. Kindad on valmistatud painduvast lateksist ning on kõrgema kätisega, mis kaitseb käsi maksimaalselt olles samal ajal äärmiselt mugav. Paksem sein pakub kindlamat kaitset, kuid sellega ei vähene puutetundlikkus ning kindel haare säilib ka nõudlikes tingimustes. Mercator® ambulance® high risk lateks kummikindaid on väga lihtne kätte panna ka siis, kui käed on märjad.
0 Kommentaari postitusele “Latekskindad – ajalugu”